Vennaskond–Maailmasõda

(Tõnu Trubetsky/Mait Koldits)

          


           B         A              G         A
Kui vihast värisedes tundsid ennast tõugatuna teelt,
          B         A       G           A
sa läksid püstihullunult ja viha mattis meelt.
     B           A            G             A
Küll haaranud sa kõrre järgi, seda lihtsalt polnud,
     B           A              G                         A
siis käisest raputasid kaardid, jalult kõik need tolmud.
    B          A               G             A
Sai varrukasse soome puss, käe ümber mässit' rihm
   B            A            G           A
ja kaela poodud kanepnöör ja paljastatud kihv.
     B           A             G          A
Kõik arunatukese kraanid endal keerutasid lukku
    B         A            G                    A
ja parem käsi kuskilt juba kobas punast nuppu.

Nii läksid pilgul metsikul ja sülge tilkus suu,
maa jalge all sul kõikus, taevas irvitades Kuu.
Jäi jala taha juurikas, hääl kuskilt ütles "Sorry"
ning tulist kurja vandudes sa plartsatasid porri.
Kui istuli end ajasid, siis koitis juba hommik,
ei mäleta, kas suitsu läitsid sa siis või suhu kommi
sa panid, kukalt sügasid, sai välja võetud kaart
ja üllatunult leidsid ennast Lollakate Maalt.

Siin kraavipervel istud nüüd, pea kohal sinav kumm,
su tulevik on hägune ja minevik on tumm.
Sa hädavares oled. Ja siis? Ükskama kõik.
Su eilaöine teguviis on siiski veidi võik.
Sa lõikad võsast pajupilli, käginaid sealt puhud,
teeveerest krabad maasikaid ja topid endal suhu.
Sa lähed porist lirtsudes, suu maasikatest matsub,
kätt otsast väänates lööd endal selga tunnustava laksu.


Alar Tammela nibin.nabin@mail.ee