Untsakad–Tütarlaps merimeeste kõrtsist

Am                                    
Üks tütarlaps seal merimeeste kõrtsis,
                A7          Dm                   
ta armastab üht julget merimeest.
                            Am
Sel tütarlapsel süütu vaade silmis 
   Em                Am      A
ja punahuultel võluv naeratus.
Dm                          Am
Sel tütarlapsel süütu vaade silmis 
   Em                 Am   E
ja punahuultel võluv naeratus.

Sel päeval tormas, möllas hirmsalt meri
ja vastu kaljuid laineid purustas.
Kuid valge laev see täiel purjel sõitis 
julge kipri juhatuse all.

Peig kingituseks kaasa oli toonud 
Küll ehteid-asju kullast, hõbedast.
Ent tütarlaps see oma kiusutujus 
tal vastu paiskas valje toorusi. 

Peig lahkus toast püstipäi ja sirgelt,
ta vaade oli kinnine ja kalk.
Ja enne veel kui taevas puna koitis 
Kajakana lendas valge laev.

Nüüd igal aastal kevadistel tuultel
neid ootab ikka oma armsamat.
Kuid seda teab vaid ainult vetejumal
miks peig ei tulnud iial tagasi.

Ei keegi teadnud nende loo põhjust,
ei kõrtsi papa ega keegi mu.
Miks tütarlaps sealt merimeste kõrtsist 
alla heitis sealt kõrgelt majakalt.